Aastal 2000 lõpeb Eesti trükiajakirjandus

234 aastat jõudis eestikeelne ajaleht paberil krabiseda. Nüüd kolib ajakirjandus internetti. Kaminatuld hakkame süütama vanade hiiremattidega.

“Uus meedia” on trendikas moesõna. Samas ei anna ilma patsita inimesed, isegi mitte peatoimetajad ega meediaõppejõud, endale aru, mille poolest võrgumeedium nii uus on. Kuid asi on hullem kui paistab – internet suudab tõesti muuta ajakirjaniku ja lugeja suhet vähemalt kahel põhimõttelisel, revolutsioonilisel viisil. Ja turg on nendeks muutusteks valmis.

Massi asemele inimene

Internet kaotab vastuolu massilisuse ja individuaalsuse vahel. Seni oleks nagu eksisteerinud telg, mille ühes otsas on isiklik suhtlus ja teises otsas massikommunikatsioon. Internet aga keerab selle telje otsad kokku, massiline ja eraviisiline asuvad ühtäkki samas punktis.

Varem rääkisime demograafilistest profiilidest, auditooriumi tüüpidest jm statistikast. Näiteks raamatukaupmees arvas, et leidub koduperenaise tüüp, kes loeb naisteromaane, ning haritlasetüüp, kes ostab moodsaid nigeeria luuletajaid, kusjuures esimesi on rohkem kui teisi.

Seevastu Amazon.comi kaupmees teab täpselt, et hr Oivaline Pärnust on ostnud regulaarselt finantsjuhtimise-alaseid raamatuid, kuid peale selle veel topiste tegemise käsiraamatu, kudumisõpiku algajaile, Offenbachi partituuri ning tellinud kiisudega postkaarte. Ja kui nüüd Amazon.com saadab laiali reklaamkirju, siis hr Oivaline saab lisaks finantsraamatutele pakkumise ka uuema kirjanduse kohta topiste tegemise alal ning nimekirja kutsude ja jänkudega postkaartidest.

Ajalehe seisukohast tähendab see, et hr Oivaline hakkab saama just ja ainult niisugust infot, nagu talle meeldib. Ta ei pea lugema lehest halbu uudiseid. Temani ei jõua totter seltskonnakroonika. Tüseda mehena keelab ta ära ka spordiuudised, kuid laseb ajalehel endale saata restoraniarvustusi. (Pr Algeline seevastu pääseb poliitikalugudest ning võib oma lehe täita seltskonnaklatši ja telekavaga.)

Kas mõte on arusaadav? Personaliseeritud portaalid, nagu Yahoo või Snap või Delfi, lubavad inimesel sisuliselt programmeerida oma ajalehe; temani jõuavad ainult sellised artiklid, mida ta ise tahab lugeda.

Personaliseerimine on äärmiselt tõsine, fundamentaalne hüpe meedia arengus. Ühtäkki on võimalik igale inimesele pakkuda isiklikult tema jaoks kohandatud sisu, kuid massimeedia jõudluse ja kuludega. Radikaalsemad visionäärid räägivad isegi juba "massimeedia-ajastust" ning "interneti-ajastust", st massimeedia on nende nägemuses minevik. (Vt www.cluetrain.com.)

Propaganda lõpp

Ajaleht, TV, raadio – nad kõik peavad meile kõnet. Nüüd, esimest korda ajaloos, leidub meedium, mis vestleb meiega.

Esimeste kodukülgede puhul tähendas interaktiivsus võimalust mõnda nuppu litsuda ja seeläbi nalja saada. Praeguseks on käes interaktiivsuse sotsiaalsed tagajärjed.

Meililistid, uudisgrupid, vaidlustahvlid, jututoad on sünnitanud virtuaalsed kommuunid. Neid kommuune ei hoia koos demograafiline profiil ega asukoht; nad põhinevad üksnes ühistel huvidel ja on seetõttu väga tõhusad.

Mitte ükski propagandist, olgu kaubanduslik või ideoloogiline, ei saa rahvast oma ühesuunalise konstrueeritud jutuga üle ujutada, sest kõikjal netis tegutsevad vabad huvigrupid. Valed paljastatakse, ametlikele seisukohtadele seatakse vastu mitteametlikud, “poliitiline korrektsus” saab ajalooks.

Eelnimetatud visionäärid peavad seda muutust nii oluliseks, et ennustavad lõppu kogu senisele turundusele. Netiajastul ei ole turg enam koht, kus turundusjuhid edastavad integreeritud turunduskommunikatsiooni demograafilistele profiilidele. Ei, nüüd öeldakse lihtsalt: turg on vestlus. Turg on pärsia basaar, kust inimene ei otsi mitte üksnes kaupa, vaid ka suhtlust ja elamusi ja isiklikku tähelepanu. Ja meediaturgu tabab see muutus esimesena, kuna infot on üldse kõige lihtsam neti kaudu vahendada.

Mida teevad ajalehed?

Midagi nad ikka teevad – suurtel lehtedel on oma veebiküljed, Eesti Päevaleht koguni saadab soovijaile hommikuti meiliga sisukokkuvõtteid (väga mugav teenus muide).

Samas kujutavad kõik võrguväljaanded endast paberlehe koopiat. See ei ole veel ajakirjandus internetis, vaid esimene abitu katsetus. Kuid ei lähe kaua, kuni juhid taipavad:

Praegu on portaalid ülalöeldule lähemal kui ajalehed. Võidab aga see, kes esimesena ühendab veebimõtlemise, ajakirjanduse oskusteabe ning paksu rahakoti. (Ja ekslik on arvata, et seda saab teha mõnda praegust toimetust pisitasa kohendades. Veebilehte tuleb teha otsast peale uuesti ja hoopis teise mõtlemisega.)

Kirjutasin umbes samasugust juttu Tartu Ülikooli meediaõppejõududele. Nad olid hästi tasa ja lootsid, et “ehk läheb üle”. Lehetoimetajad võiksid targemad olla, raha mängus ikkagi.

Millal on trükipressi matused?

Vaja on veel oodata kaht tehnilist lahendust.

Selle artikli pealkiri on mõistagi ajakirjanduslik liialdus, et te seda ikka loeksite. Mitte ükski senine suhtlus- või lõbustusvahend pole lõplikult kaotsi saanud. Ei kao ka ajalehed, kuid nende tähtsus väheneb märgatavalt juba kõige lähemas tulevikus. Maailm kolib küberruumi.

Kaur Hanson
Zoom
kaur@zoom.ee

Sidebar

Aadressilt www.thirdvoice.com saab tasuta tarkvara, mis loob iga veebilehe kohale “vaimude dimensiooni”. Kui teil on Third Voice installeeritud, siis võite ükskõik millise teksti juurde ükskõik millisel veebilehel kirjutada kommentaari. Teised Third Voice’i kasutajad näevad tekstis noolekest; sellel klikkides avaneb teie kommentaar. Lehekülje omanik ei saa sinna mitte midagi parata, ta on nagu keset laadaplatsi, kus igale tema väitele vahele karjutakse. (Proovige, mida vaimud räägivad näiteks Microsofti leheküljel.)

Radikaalide arvates kuulutab see “turundusvale lõppu”.

[siia võiks panna ekraanipildi: veebikülje fragment koos Third Voice’i kommentaarinupuga]