Tankler, programmiline karjerist

(Vt Allar TanklerKuidas me teie töökohad üle võtame”, EPL 19.01.2001)

 

Kaur Hanson, www.zoom.ee

 

Mu tuttav sai kunagi USAsse tööle, inseneriks vist, ajutiselt. Istus suurde kollasesse taksosse ja kogu tee lennujaamast hotelli rääkis taksojuhile õnnelikult, kui hästi tal on läinud, kui äge töökoht, kui vinge palk jne. Sohver kuulas, kuulas ja lõpuks nentis: “You’re bound to be a loser.

 

Kaotaja? Miks? Aga sellepärast, et inimene peab olema iseenda peremees. Eraettevõtja, omanik – aga mitte palgatöötaja. Ameeriklased näevad vabadust ülima väärtusena; see on enam-vähem ainus, mis mulle nende juures meeldib.

 

Tankler lubab praeguste tippjuhtide töökohad ära võtta. Rühkida mööda karjääriredelit visalt, plaanipäraselt, kuni ülemise pulgani välja. Saamata vist üldse aimu, et nende juhtide jaoks, kes on oma firmad Eesti riigiga ühes taktis ise üles ehitanud, pole töökoht üldse mingi väärtus. Neid on minu arvates taga ajanud üks kahest: kas (1) rahutu vaim ning soov luua või (2) kange tahtmine rikkaks saada. Või mõlemad. Aga mitte juhatuse esimehe tiitel, mitte soov turvalise pensionipõlve järele, ammugi mitte himu redelil aeg-ajalt pulga võrra edasi astuda.

 

Vaadakem ringi. Kas eduka ettevõtte üles ehitanud ja välismaale müünud, praeguseks püstirikkad tippjuhid jätkavad oma karjääri kusagil Rootsi peakontoris? Mõned vist jah, kuid enamik on alustanud tühja koha pealt uue firma (või heategeva asutuse) rajamist. Sest see on looming, see on eneseteostus. Nojaa, mõni ehk on Vahemere äärde kolinud ja naudib oma varandust; ka see on igati mõistetav viis täie rinnaga elada. Aga vähesed rahulduvad palgalise ametniku positsiooniga firmas, mis enam neile ei kuulu.

 

Ametniku mõtteviis – see ongi see, mis mind Tankleri tekstis häirib. Õppida, näha vaeva, rühkida väsimatult… ainult selleks, et saada kümne aasta pärast kolleegiumiassessoriks ja kahekümne pärast võibolla koguni salanõunikuks. Neljakümneselt võib sellise saatusega ju leppida, nähes, et haare ei ulatu ideaalini. Aga kui ideaali polegi, pole kunagi olnudki? Kui inimene isegi tudengina ei taha oma Eiffeli torni rajada, kuud ja tähti taevast alla tuua?

 

Suuri asju teevad inimesed, kes mõtlevad isepäi, on loomingulised ja on väga tugevad isiksused. Kõik muu, sealhulgas haridus, tuleb pärastpoole. Selge, et kusagil formaliseeritud ja standardiseeritud turva-Rootsis on sellistel inimestel vähem lootust pinnale kerkida kui USA moodi metsikus kapitalismis, ja Eesti on paraku teel turvaühiskonna suunas. Me ei saa sinna midagi parata, aga me võime vähemasti teadlikult hoiduda kõiksugu redelipulki, tiitleid, kraade ja diplomeid fetišeerimast.

 

Ma ei taha sugugi vähendada noorte janu hariduse järele. Olen näinud piisavalt palju lihtsustatud maailmapildiga iseõppijaid, et seda viga mitte teha. Aga mul oleks väga kahju, kui õppimise eesmärgiks saaks diplom ja karjäär, mitte aga võimalus avardada oma mõtlemist ja arendada tervet mõistust. Sest Tankleri jüngrid võivad jõuda tippjuhtideks hästi sissetöötatud firmades (seda muidugi ainult juhul, kui praegused tippjuhid selgest igavusest oma koha vabastavad), aga uusi firmasid loovad hoopis teistsugused inimesed – need, kelle jaoks juhtimine on isiklik väljakutse, mitte planeeritud karjäär.