Mis teeb rahva õnnelikuks?

Kaur Hanson

Ilmunud Res Publica ajalehes Vabariik (2004)

 

Iga poliitik tahab rahvast õnnelikuks teha. Kuid igal ideoloogial on oma uskumus sellest, millist teed mööda on vaja minna, et õnn meie õuele tuleks. Need uskumused on müütilised ja peavadki olema, sest inimese maailmavaadet juhib usk, mitte ratsionaalne kaalutlus. Kuid nüüdseks on ka teadlased õnne sügavuti uurinud ja metoodiliselt tõestanud, et vasakpoolsed ideoloogid eksivad: raha ümberjagamine ei too õnne. Parempoolsed eksivad samuti: ka raha kogumine ei too õnne.

 

Ed Diener, Martin Seligman ja rida teisi sotsiaalpsühholooge ning sotsiolooge on õnne tegureid otsides jõudnud võrdlemisi üksmeelsele järeldusele, et õnn on nii isikliku kui kogu ühiskonna rikkusega õige nõrgalt seotud. Järelikult ei tohiks ka majanduskasv ega „rohkem raha kätte“ olla poliitiku jaoks eesmärk, vaid üksnes vahend tähtsama eesmärgi saavutamiseks.

 

Et Res Publical on käes peeglisse vaatamise aeg, siis on paslik vaadata, millest inimeste õnn objektiivselt sõltub ja kuidas see võiks väljenduda meie poliitilistes pürgimustes. Muidugi tuleb sealjuures meeles pidada, et poliitik ei saa kunagi tegutseda ideaalses keskkonnas, niisiis ei kujuta alljärgnev endast mitte ettepanekuid programmi täiendamiseks, vaid üksnes püüab lükata mõtet harjunud roobastest välja.

Õnn on positiivsus ja rahulolu

Õnn, st õnnelik-olemine, on inimese seisund, mida kõik küll sõnadeta mõistavad, ent mida kirjeldada on raske. Lihtsustades öelgem, et õnne all mõistame positiivsete emotsioonidega laetud rahulolu-seisundit, mis kestab pikemat aega. Õnnelik inimene on rõõmus, rahul iseenda ja maailmaga, tunneb paljude asjade vastu huvi, tahab tegutseda, usaldab teisi ja eeldab neist head, usub helgesse tulevikku jne.

 

Argimõistus ütleb ja teadus kinnitab, et õnneseisund korreleerub positiivselt paljude ühiskonna jaoks oluliste näitajatega. Õnnelik inimene on terve, töötab palju ja hästi, tal on loovaid ideid, ta on sisemiselt motiveeritud arenema ja tähtede poole püüdlema, ta on valmis perekonda suurendama, ta ei pane toime kuritöid. Raha-paradigmas mõeldes: õnnelik inimene toob ühiskonnale palju sisse, aga kulutab vähe.

 

Minu kui lihtsa kodaniku jaoks on kõige tähtsam aga see, et õnnelike inimeste seas on hea elada. Nii muutun ka mina õnnelikumaks ja kokkuvõttes ühiskonna heaolu kasvab.

1. Raha

Sissetuleku ja õnne vahel on kahesugune seos. Esiteks, loeb ainult see, kui suur või väike on inimese sissetulek võrreldes tema lähiümbrusega. Et olla eluga rahul, pean saama korralikku palka võrrelduna oma pereliikmete ja sõpradega; see, mis toimub teistes ühiskonnakihtides või teistes riikides, pole oluline.

 

Teiseks on raha seotud õnnega vaid senikaua, kuni teda on vähe. Tähtis on, et sissetulek kataks mu põhivajadused; kõik, mis üle selle, on õnnega vaid nõrgalt seotud. Sama kehtib ühiskonna tasandil: vaestes ühiskondades tõstab SKT kasv ka õnneindeksit, kuid rikastes riikides seos kas puudub või on negatiivne. Teame ju, et depressioonid on heaoluriikide probleem.

 

Eestis on sotsiaalne temaatika muutunud viimase paari aasta jooksul järsult olulisemaks kui enne. Võimalik, et rahva elatustase on juba piisavalt kõrge – meil on ju märkimisväärselt palju eeslinnamaju ja keskklassiautosid – ning ostujõu edasine kasv eluga rahulolu ei suurenda, mis sunnibki otsima õnne pehmetest väärtustest.

2. Vabadus ja demokraatia

Isikuvabaduse ning õnne vahel valitseb selge seos: vabade demokraatlike riikide kodanikud on õnnelikumad kui sunnirežiimide kodanikud. Valikuvabadus ning otsustusõigus tõstavad rahulolu, isegi kui inimene neid vabadusi ei kasuta. Nulltolerants jm riiklik sekkumine, mida inimene tajub ähvardavana, vähendab ka õnne taset. Kui seame eesmärgiks õnneliku ühiskonna, siis tuleb kuritegevusega võidelda mõnel leebemal moel.

 

Šveitsis tehtud uuring näitas, et inimesed olid õnnelikumad neis kantonites, kus oli palju otsedemokraatiat (otsevalimisi ja referendumeid). Uuringu autorid järeldasid, et inimeste jaoks on tähtis demokraatlik protsess ise, mitte ainult selle tulemus. Niisiis võiks Res Publica suund riigikogu ja presidendi otsevalimistele suurendada ka rahva õnne.

 

Lühemas perspektiivis aga osutub kõige tähtsamaks faktoriks ühiskonna stabiilsus. Pärast N. Liidu lagunemist asendus totalitarism vabadusega, ent sellest hoolimata langes inimeste tajutud õnn aastateks madalamale kui N. Liidu ajal.

3. Inimsuhted

Õnne tähtsaima teguri moodustavad inimsuhted. Ainus tegevus, mida inimesed eelistavad üksi teha, on palvetamine; kõike muud tehakse parema meelega mitmekesi, sõltumata sellest, kas tegu on ekstraverdi või introverdiga.

 

Õnn korreleerub sõprade arvu ning lähisuhete tugevusega. Samal ajal puudub statistiline seos inimsuhete ja majandusnäitajate vahel, mistõttu ühiskonna majandusnäitajad ei peegelda vähimalgi määral sotsiaalse kapitali olemasolu ega seetõttu ka ühiskonna õnne taset.

 

Koolireform on kõige tähtsam samm tulevaste põlvede õnne suunas. Tarvis on selgelt deklareerida, et sotsiaalsete oskuste arendamine on prioriteet kõigil haridustasemetel. Valmisolek ning oskus suhelda ja oma kommunikatsiooni analüüsida on nii õpilase kui ühiskonna seisukohast kaugelt tähtsam kui tema teadmiste hulk või keskmine hinne.

 

Kool peaks püüdma takistada ka materialismi vohamist. Nimelt on materialistliku ellusuhtumisega inimesed vähem õnnelikud kui need, kellel on tegutsemiseks sisemine motivatsioon. Põhjus võib olla selles, et süües kasvab isu: kui mingi varanduslik seis on saavutatud, tekivad kohe uued soovid.

4. Töö

Rahulolu tööga on lääneriikides tähtsuselt teine õnne faktor inimsuhtete järel, paljude inimeste jaoks aga kõige tähtsam üldse. Töö mõjutab peresuhteid rohkem kui perekond tööd. Ka kõigis teistes uuritud kultuurides on töö olulisel kohal.

 

Töö kõige olulisemad tegurid on võimalus oma tegevust ise juhtida ning võimalus oma oskusi rakendada. Poliitika, mis taotleb õnnelikku rahvast, peaks niisiis igati soodustama iseendale tööandmist ja väikeettevõtlust ning takistama kapitali akumulatsiooni ja turuosade koondumist suurfirmadesse (mäletate, raha ei too õnne). „Õnnetoov“ majanduspoliitika peaks paiknema liberaalse ja sotsialistliku majanduskäsitluse vahepeal.

 

Töötuks jäämine vähendab õnne järsult ning jätab hinge armi, mis ei ole ka aastaid hiljem lõplikult paranenud. Niisiis tuleb nõustuda Marko Pomerantsiga, et parim sotsiaalpoliitika on edukas tööhõivepoliitika. Eriti raskelt mõjub töötus vasakpoolse ilmavaatega inimestele, samas kui veendunud parempoolseid häirib inflatsioon rohkem kui töötus.

 

Muide, eksisteerib väga selge seos firma töötajate rahulolu ning klientide rahulolu vahel.

5. Osalemine

Andmise rõõm on suurem kui saamise rõõm, väidab vanasõna. See on ka teaduslikult tõestatud. Valitseb tugev korrelatsioon vabaühendustes osalemise ning õnne vahel: õnnelikumad on need inimesed, kes tegutsevad aktiivselt mittetulundussfääris. Niisiis aitaks Res Publica õnnele kaasa, kui stimuleeriksime kodanikualgatust ning vabaühenduste tegutsemist, näiteks delegeerides neile avaliku sektori ülesandeid.

 

Minu jaoks kõige ootamatum tulemus puudutab sotsiaalhoolekannet. Nimelt ei mõjuta toetuse suurus toetuse saaja õnne kuigi olulisel määral. Küll aga kasvab tema õnn järsult, kui ta saab võimaluse kellelegi kasulik olla. Kui suudaksime vanurid, invaliidid ja töötud kasvõi mingilgi määral rakendada kellelegi rõõmu või kasu tooma, kasvõi näiteks pikapäevarühmas lastega mängima, siis sotsialiseeriks see neid palju edukamalt kui ükski abiraha või ümberõpe kunagi suudab. Ühtlasi tekiks tõsiseltvõetav poliitiline alternatiiv toetuste pidevale tõstmisele.

6. Tervis

Iga haige ei ole tingimata õnnetu, sest inimene kohaneb kroonilise haigusega väga suurel määral. Siiski on rida haigusi, mis oluliselt vähendavad elukvaliteeti ja seeläbi ka õnne – artriit, südamehaigused, vähk jne. Toimib ka vastupidine seos, õnnelik inimene ei haigestu nii kergesti kui õnnetu.

 

Õnneseisundit rikuvad valuga seotud haigused, ent üha enam ka need hädad, mis tekitavad esteetilisi probleeme, kasvõi näiteks katkised hambad. Selles valguses on arusaamatu, miks haigekassa ei maksa hambaravi eest.

 

Kõige suurem oht rahva üldisele õnnele tuleneb psühhiaatrilistest haigustest, eelkõige meeleoluhäiretest. Depressioonide hulk on lääneriikides – küllap ka Eestis – kasvanud kahe põlvkonna jooksul vähemalt kümme korda! (See number juba võtab arvesse paranenud diagnostikat.) Et trendi ümber pöörata, selleks tuleks käivitada ulatuslik programm, et järgmised põlvkonnad kasvaksid paremates tingimustes. Vaja on muuta ühiskonna suhtumist lastesse ja üldse kaasinimestesse, harida lastevanemaid ning muidugi reformida koolisüsteemi palju inimlikumaks.

7. Usk

Usklikud inimesed on õnnelikumad kui ateistid. Muidugi ei saa kedagi sundkorras kirikusse tassida, selle efekt oleks risti vastupidine. Küll aga saaks erakond mõelda viisidele, kuidas pakkuda inimestele midagi, millesse uskuda. Näiteks pikaajalist eduvisiooni, mis põhineks teadusuuringutel ning mille kõrgeim väärtus ja sihtmärk oleks rahva õnn, mis teadagi moodustub kui õnnelike inimeste summa.