Kadrioru fosforiit

Aastakümneid kestnud vaidlus selle üle, kas Tallinn on muuseum või elav linn, on sedapuhku vanalinnast Kadriorgu kandunud. Pargi direktor tahab puud maha võtta ja nende asemele taastada purskkaevudega aiakese sellisel kujul, nagu too oli 18. sajandil, mil päevavarjudega daamid klumpide vahel promeneerisid ja üksteisele rokokoo-tualette näitasid.

 

Pargi funktsioon on kolmesaja aastaga tublisti muutunud. Inimesed ei käi pargis üksteisele tualette demostreerimas, vaid lastele puid, muru ja värsket õhku tutvustamas. Ja loodust nautimas.

 

Funktsiooni teisenemine on muutnud ka esteetikat, st inimese arusaamist ilust. Väidan, et praegusaja tallinlane hindab meeldivaks pargi metsiku välimusega osi – neid paiku, kus kasvavad põlispuud, maa on kaetud ülastega ja oja voolab mäest alla. Need kohad loovad intiimse omaette- või mujal-oleku-tunde. Mina isiklikult armastan ka Pimeaeda, sest oma tihedate tüveridadega on ta natuke võlumetsa moodi; ikka jälle sammuke linnasaginast eemale.

 

Vastavatud kruusane lilleaed aga on Kadrioru kõige igavam osa. Kunagi ehk võisid geomeetrilised pügatised linnaümbruse metsale huvitavat kontrasti pakkuda, praegu aga on linnainimese keskkond niikuinii tervenisti geomeetriline ja pügatud.

 

Pargi direktori argumentides sisaldub vaid üks fakt: paljud Pimeaia puud on vanad ja haiged. Ei tea vaielda, võib-olla tõesti. Hea küll, võetagu siis haiged puud maha. Aga miks peaks hävitama terveid, millest mõned on mitusada aastat vanad? Sest direktori arvates jääks muidu puude kõrguste vahe liiga suureks! Mis mõttes – kas lindudel oleks säherdusi puulatvu mööda konarlik astuda? Pargi ilu seisukohalt ei ole see väide ju tühjagi väärt; eks ole loomulik, et mõned puud on kõrgemad, teised madalamad ja põõsad hoopis maadligi. See on loodus, hr direktor!

 

Muide, veelgi jaburama põhjenduse on leidnud Paide linnaisad, kes kah lageraiet kavandavad: linnusevaremetele avaneks parem vaade, kui puid poleks. Nojaa. Kui Paidest Loksani kogu mets maha võtta ja piisavalt kõrge torni otsa ronida, siis oleks ametnikel merevaade kah kohe omast käest. See pole nali, Kadrioru pargis on see juba läbitud etapp – lossiõuest võib Russalka suunas vaadata, ilma et ükski puu ette jääks (kui vitste rida mitte arvestada). Tõesti kaunis vaade, nii palju busse, kui Russalkast mööda voorib, ei näe isegi igas bussijaamas. Direktori süda võib rahule jääda, jälg on ajalukku jäetud.

 

Paraku on puud just ühed sedasorti asjad, mille abil on lihtne ennast ajalukku kirjutada. Üks grandioossete ideede käes kannatav ametnik raiub pargitäie puid maha, kaputt. Ja isegi kui pargi järgmine direktor juhtub olema täie aruga, kulub tal hävitatu taastamiseks vähemalt viiskümmend aastat, et lehtpuud hakkaksid pisutki põlised välja nägema, ja kolmsada aastat, et nad näeksid välja samaväärsed kui enne hävitustööd. (Ametnik läheb muidugi ajalukku, sest kõik need kolmsada aastat kirutakse teda ja käiakse tema hauale pissimas.)

 

Praegu peaks küll linnavalitsusel olema hea hetk valutult direktorit vahetada, sest tsaaririigi hiilguse taastamise tuhinas on jooksvad tööd pargis unarule jäänud. Käin iga päev lapsega Kadriorus jalutamas ja tean hästi, et:

§         pinke ja prügikaste leidub ainult ümber Luigetiigi

§         nende pinkide peal istuvad sõltumata kellaajast õllepudelitega tolgused; riigipühadel joovad nad ka viina ja odavat konjakit

§         presidendilossi vahet voorivad autod on harjunud arutult kihutama, kuigi Weizenbergi tänavat ületavad rulluiskude ja ratastega lapsed ning vankritega emad... ja ühtki lamavat politseinikku pole sealkandis nähtud, seisvast rääkimata

§         pargis kappavad ringi seasuurused loomad, kes jätavad maha kogukaid ekskremente; mõned neist on ka inimesi hammustanud

§         ühtki pargivahti, turvameest ega politseinikku pole ma pargis kunagi kohanud

 

Teate, tsaariajal nii ei olnud. Kui pargi juhtkond seda aega nii väga ihaleb, siis enne kui 60 miljoni eest fontäänikesi ja trotuaarikesi rajada, tuleks lihtsamad asjad korda teha. No et inimestel oleks pargis hea ja turvaline käia.

 

Kaheksakümnendate lõpul algas kõik looduskaitsest, seejärel tuli muinsuskaitse ja lõpuks riigipööre. Kaarli puiestee lugu vihastas inimesi juba piisavalt. Ma loodan väga, et isamaalisel linnavalitsusel püsib ajaloo õppetund silme ees ning rahva taluvuspiiri rohkem ei proovita. Kes teab, kuidas see kõik lõppeda võib, kui massid ühtäkki avastavad, et neil on jälle ühine vaenlane.

 

Kaur Hanson

Kadrioru elanik