Uus meedia – müüt Heast Uuest Ilmast

Internet loob seninägematu vabaduse, kiidavad Delfi-mehed Allan Martinson ja Ville Jehe. Internetis madistamine “toob esile kommenteerijate kollektiivse alateadvuse”, väidab Hans H. Luik, ka Delfi-mees (EE 8.6.2000).

Siinkirjutaja väidab aga, et visioon uuest paremast ühiskonnast on tugevasti liialdatud. Pikas perspektiivis internet pigem vähendab inimese arvamisvabadust.

Delfi – eelarvamuste võitlus

Delfi on vist Eesti tsiteerituim ajaleht. Tsiteeritakse kommentaare, mitte toimetuse tekste. Seega on Delfist saanud avaliku arvamuse kujundaja.

Vaadakem, kuidas virtuaalsed arvamusliidrid tekivad. See on väga õpetlik – toimuv vastab täielikult propagandateooria õpetusele, ainult et käib tohutult palju kiiremini kui vanas meedias.

Niisiis. Toimetaja püstitab teema. Paari järgmise tunni jooksul näeme diskussiooni: esile tuleb terve spekter arvamusi ja vaatenurki (ja paratamatut mingekõikpersse-juttu muidugi ka, seegi on vaatenurk).

Sisuline diskussioon kestab väga lühikest aega, tund-paar. Edasi arvamused polariseeruvad – tekib kaks parteid, mis muide koosnevad valdavalt stammliikmetest. Üks (häälekam) on Ornungipartei, tema näeb kõigi probleemide lahendust kumminuias ja käeraudades. Näiteks pommiähvardajaist rääkides olid nad kui üks mees vaimustuses, et Texases saab surmanuhtlust määrata juba 11-aastasele lapsele. Ahsoo, ja muidugi tiblad välja, aamen. Teist poolt nimetagem Koeraparteiks, sest mingi loogilise lühise läbi jõuavad nad alati selleni, et inimesed on halvad, aga koerad on head, rohkem armastust koerte vastu (ja jälle aamen).

Edasi mingit diskussiooni enam toimuda ei saa, kumbki pool mõmiseb oma mantrat. Kui sekkub mõni kolmas vaatenurk, siis seda kas ignoreeritakse (mulle tundub, et “parteilased” täiesti siiralt ei näe niisuguseid seisukohti) või vemmeldatakse mõlemalt küljelt korraga.

Mõlemad leerid koosnevad inimestest, kelle jaoks pole olemas küsimusi, küll aga seda selgemad vastused. Mõtlejal ei ole põhjust sellesse libavaidlusse sekkuda, sest küsimust, mille üle vaielda, ju pole. Usun, et Delfit peldikuseinaks nimetades pidas Toomas Hendrik Ilves silmas eelkõige seda pööblivaimu, mitte roppusi (mida Delfis tegelikult väga palju pole).

Vanasti tsiteerisid ajalehed filosoofe, teadlasi, kirjanikke. Nüüdsed arvamusliidrid kasvavad otse rahva seast. Ühiskonna keskmist väljendavad nad kahtlemata paremini. Delfi on võib-olla tõesti demokraatia lipulaev, aga erinevalt Hans H. Luigest arvan ma, et Delfi mitte ei loo uut ühendatud kollektiivset teadvust, vaid arvutab arvamuste paljususest lamedat aritmeetilist keskmist.

Internet annab vabaduse olla poliitiliselt korrektne

Kahtlemata on internet kõigile vaba. Igaüks võib teha isikliku veebi ja propageerida seal oma seisukohti. Ainult et mitte keegi ei saa sellest iial teada.

Maailmas on 12 miljonit veebi. Aasta eest oli neid veel 8 miljonit. Muidugi ei jätku kõigile külastajaid. Kurb, aga valdavat enamikku veebe ei vaata mitte kunagi praktiliselt mitte keegi peale autori enda.

Tänapäeva kõige hinnalisem loodusvara on aeg. Veebis surfamise aega aitavad kokku hoida portaalid ja keskkonnad, mis teevad lehekülgede küllusest eelvaliku. Sellepärast toimub 80% maailma veebiliiklusest 50 suurimas internetikeskkonnas. Järelikult ainus võimalus lugeja silma alla sattuda on olla seotud mõne suure populaarse keskkonnaga. Aga ühes sellega kaob vabadus.

USA juhtivatel keskkondadel on väga põhjalikud juhised, mida seal ei tohi teha. Keskkonda kuuluvad veebid ei tohi sisaldada roppe sõnu ega paljaste inimeste pilte, ei tohi neegrit neegriks nimetada ega võitlevat feminismi pilgata. Selle taga on keskkondade igati mõistetav soov vältida hirmkalleid kohutprotsesse hüsteeriliste naiste ühingutega.

Tagajärg: üha rohkem võtab internetis maad “poliitiline korrektsus”. Kiireima ja globaalseima meediumina aitab internet muidugi tublisti kaasa, et Ameerika standardid leviksid kõikjale. (Värskeim standardiüllatus: USA seadus käsib piirata laste juurdepääsu veebile!)

Jäägu sellest kirjatükist välja küsimus, kuidas poliitilise korrektsuse standardid on tekkinud ja miks nad on levinud varem vabameelsena tuntud Euroopa maadesse (nt Rootsi). Nentigem vaid, et rootsilembesus ja riiklik eurokurss toetavad nende kinnistumist ka Eestis, selleks poleks internetti vajagi.

Poliitiliselt korrektse interneti iroonia on muide selles, et pommivalmistamise õpetused ja lasteporno jäävad marginaalsetesse serveritesse veel kauaks alles, esimesena kaob just masse hõlmav ühiskondlik debatt; kõik netis vestlejad on poliitiliselt korrektsed.

 

*

Järelikult: internet ei too kaasa uut (vabamat, õiglasemat, targemat) ühiskonnakorraldust. Ta lihtsalt kiirendab ja võimendab ühiskonna liikumist suunas, kuhu see niigi minemas on – unifitseerimise, keskpärastumise ja vabatahtliku kontrolli suunas.

Aga suhtlus-, info- ja ärivahendina on internet ikkagi hea. Iga päevaga üha parem.

 

Kaur Hanson

Propaganda- ja veebibüroo Zoom juhataja