Europugemise vastu

 

Kaur Hanson

Zoom

 

Mina olen Euroopa Liitu kuulumise poolt, aga europugemise vastu.

 

EL on mõistlik mõte. Mulle meeldib piirideta ühiskond, võimalus elada Vahemere ääres, kasvav majanduslik heaolu, väiksem tööpuudus. Aga see, kas me ELi läheme või ei, võib kahjuks sõltuda mitte põhimõttelistest kaalutlustest, vaid pisiasjadest. Ametlik europugemine on üks neid ohtusid, mis võib meie referendumi “ei” suunas kallutada.

 

Arvatavasti leidub väga vähe neid inimesi, kes on kogu ELiga seotud poliitilise ja majandusliku tausta endale selgeks teinud. Enamik valib emotsioonide ajel. Euroliidu positiivne mõju teie ja minu elukvaliteedile on näha alles tulevikus, totrused torkavad aga juba praegu silma ja panevad kiruma. Vaadakem lähemalt:

 

Vabaõhumuuseumisse, äärmiselt kaitsealuse Kolu kõrtsi taha on kerkimas euronõuetele vastav köögikompleks. Õigemini, see ehitatakse kõrtsi külge. Täpselt nagu mitmegi mõisahoones asuva kooli külge tekkis omal ajal kole silikaadist võimla. Selgub, et niisugune barbaarsus on ka praegu täiesti võimalik. Mida peab sellest arvama inimene, kes aitas kaitsta hõlmikpuud ja elas kaasa fosforiidisõjale?

 

Samuti võime lehest lugeda, et koolisööklatele kehtestatakse uued steriilsusnõuded (kohe mõtleb inimene: sööklad pannakse kinni, lapsed olgu näljas), lastelaagrite köögid suletakse samal põhjusel (lapsed mingu parem tänavale süstima), maapoed kaovad (ähh, ega maal ju niikuinii mingit elu pole), harilikku 2,5% piima ei tohi enam piimaks nimetada, pisikesed vorstivabrikud ja leivatehased (mis teevad palju maitsvamat toodangut kui suured kombinaadid) peavad uksed sulgema jne. Sellised uudised panevad kogu eurovärki ikka kõvasti vihkama küll, otse loomulikult!

 

Iroonia on selles, et need kõik pole üldse mitte vankumatud euronõuded, vaid kohaliku europugemise tulemus. Seda kahel viisil. Esiteks, agarad ametnikud tahavad olla valitsejale meelepärased. “Euronõuete” sildi all kehtestavad nad kõiksugu isetegevuslikke piiranguid, mida keskvõim tegelikult nõudnud pole. Koolisööklate ja maakauplustega on just selline lugu, räägivad need, kes euroasja minust paremini tunnevad.

 

Teiseks, meie valitsus ei seisa meie eest. “Eestile pole mingeid erandeid vaja”, oleme oma juhtidelt ikka kuulnud. Ehk teisisõnu: “No palun võtke meid ometi mängu, me oleme hästi vaikselt ega sega kedagi, ausõna!” Lihtinimene kuuleb vaid, et taas suleti kõneluste järjekordne peatükk. Aga kuhu jäid võidud? Milliseid paremaid tingimusi me endale kauplesime? Ah et ei proovinudki üldse, nojah… (Võibolla ma teen läbirääkijatele ülekohut. Võimalik, et tegelikult ikka kaubeldakse. Aga siis peab välisministeerium süüdistama iseennast arrogantsuses ja infosulus, sest välja küll sedamoodi ei paista.)

 

Euroläbirääkimised võiks ju olla hoopis rahvussport, millele kogu rahvas innuga kaasa elab. Ah et nädala pärast on järjekordne peatükk? Tore-tore, võtame pasunad ja plakatid ligi ja sõidame Brüsselisse oma meeskonda innustama. Seekord lõppes 4:3 meie meeste kasuks, saime eelmise peatüki eest revanši, jehuu!

 

Arukad kompromissid peaksid ju olema võimalikud. Näiteks söögikohtade jaoks võiks eurostandardi taotlemine olla vabatahtlik konkurentsieelis, nagu ISO-sertifikaat. Paned kleepsu aknale, siis on saksa turistil kohe julgem tunne sisse astuda. Aga mina ostaksin endiselt Vaida leiba ja Sinalepa vorsti ja käiksin Leigo suitsusaunas, tahtmata üldse teada, kas neile on omistatud eurokategooria või ei. Vabad inimesed vabal maal.

 

Kõik ametnikud, kes te ennast selles jutus ära tunnete, minge Vabaõhumuuseumi, vaadake Kolu kõrtsi ja häbenege. Ja siis hakake ometi käituma nii, nagu iseseisvale riigile kohane. Kui sisemine vajadus selleks puudub, siis katsuge vähemalt rahvale mingi mulje jätta, sest pugejad ei ole referendumil populaarsed.