Bioloogiline sõda Eestis juba käib

 

Kaur Hanson

Ilmunud Eesti Päevalehes

 

Ligi 5000 kannatanut aastas annab sõja mõõdu välja küll. Eriti kurb, et neist kolmandik on lapsed. Aga neid pole rünnanud mitte baktereid sisaldav pulber, vaid märksa paljurakulisem organism – koerad.

 

Võrdluseks: liiklusõnnetustes sai 2000. aastal vigastada 1844 inimest ehk ligi kolm korda vähem. Liiklus on ka palju paremini reguleeritud: rooli taha pääsemiseks tuleb läbida koolitus ja anda eksam, masin peab olema tehniliselt korras ja registreeritud. Ja kui teie “kogemata lahtipääsenud” traktor inimest vigastab, siis te tõenäoliselt ei pääse naeruväärse trahviga, vaid peate rooli keeramisest mõneks aastaks loobuma; võib-olla järgneb isegi kriminaalasi.

 

Statistika näitab, et koer on kõige ohtlikum kiskja, keda Eestist leida võib. Ometi ei reguleeri seadus koerte pidamist praktiliselt üldse mitte, kui kohalike omavalitsuste heakorraaktid välja arvata. Enamgi veel, seaduse silmis on koeral rohkem õigusi kui inimesel. Loomakaitse­seaduse alusel saab inimesele, kes koera julmalt kohtleb, keelata loomapidamise kuni kümneks aastaks. Samas võib koer inimese poolsurnuks pureda, nagu nüüd Raplamaal juhtus, ja peremehel on seaduse poolest täielik voli ohver pikalt saata ja kiskja magamapanek keelata. Mina nimetan seda õiguse irvitamiseks õigluse üle.

 

Koerapidamine tuleb riiklikult seadusega reguleerida. Nagu see ikka käib: siseministeerium valmistab eelnõu ette ja esitab riigikogule lugemiseks. Seadus peaks käsitlema nelja põhilist teemat: nõudeid peremehele, nõudeid koerale, koerapidamise viisi ja peremehe vastutust.

 

Esiteks, koerapidamiseks peab olema luba. Loa saab inimene, kes on läbinud koolituse ja andnud eksami. Koolitus peaks käsitlema koeraga toimetulekut ja seaduste nõudeid, aga ka tutvustama lihtsaid viisakusreegleid ja kaaskodanike huvisid (paljudele koeraomanikele on need paraku uudiseks). Valve- jm teenistuskoerte pidamiseks on vaja vastavat kategooriat, nii nagu sõiduauto loaga ei lasta bussirooli. Samuti kui juhiluba, saab koerapidamise luba tähtajaliselt ära võtta.

 

Teiseks, pidada ei tohiks mitte igasugust koera. Samuti kui peremees, peaks ka koer läbima koolituse. Ning on mõned tapjaks aretatud tõud, keda ei pruugiks üldse pidada. On raske näha põhjust, miks peaks inimesel olema kodus tingimata just bullterjer ja mitte mõni rahumeelsem liik.

 

Kolmandaks, koera tuleb pidada nii, et see kaaskodanikke ei segaks. Asulates on koera koht toas, mitte aias tundide kaupa valjusti klähvimas. Ketis peaks tohtima hoida üksnes valvekoeri tööülesannete täitmisel.

 

Neljandaks, kui koer tungib inimesele kallale, tuleb loom pikema aruteluta tappa ning omanik võtta vastutusele samamoodi nagu liikluses tekitatud vigastuste eest. Nii auto kui koer on kõrgendatud ohu allikad, ent nende ohtude tagajärgedesse suhtub seadus praegu väga erinevalt.

 

Siseminister hr Loodus! Palun teatage, millal jõuab koerapidamisseaduse eelnõu riigikokku esimesele lugemisele! Jah, ma tean, et see saab olema üks ebapopulaarne eelnõu, sest eesti rahva koeraarmastus ületab terve mõistuse piirid. Aga valitsuse ülesanne pole mitte populaarne olla, vaid tagada riigi elanikele turvaline keskkond. Ja kui sellest motivatsiooniks ei piisa, siis mõelge loamaksudele ja trahvidele, mida riik hakkab sisse kasseerima.

 

Enne kui koerarahvas vastulöögile asub, tahaksin ühes põhimõttes kokku leppida. Koertel ja inimestel EI OLE võrdsed õigused. Ja laps on triljoneid kordi väärtuslikum kui ükskõik milline koer, hoolimata sellest, et koerafanaatikud püüavad meid täpselt vastupidises veenda. Ühiskonna (riigikogu, valitsuse, politsei jne) eesmärk on kaitsta kõigepealt INIMESI, tagada turvalisus INIMESTELE.