Ka ajavaesed väärivad sotsiaalset õiglust

Kaur Hanson

6.2.2004

 

Sotsiaalne õiglus ning ebavõrdsuse vähendamine tundub olevat selle hooaja trenditeema. Mind aga häirib, et räägitakse üksnes raha võrdsusest. Minu jaoks on kõige hinnalisem loodusvara hoopis aeg.

 

Ajaturg ja rahaturg on üsna sarnased. Mõlemad jagunevad kaheks: esiteks see ressurss, mida läheb vaja, et endal hinge sees hoida. Rahaeelarves seisavad sellel real toiduraha, elektriarve ja riigimaksud. Ajaeelarves aga tööaeg ja poeskäimiseks kuluv aeg.

 

Teine osa ressursist on see, mida saame oma äranägemise järgi kasutada. Ehk see raha, mida võib kulutada iseenda rõõmustamiseks, ning see aeg, mis on täiesti mu enese jaoks, kohustustest vaba, teen mis tahan. Mõlemat, nii raha iseenda jaoks kui aega iseenda jaoks, on alati liiga vähe, see on juba kord maailmakorralduses nii seatud.

 

Suurim ebaõiglus tekib sellest, et nii vaba raha kui vaba aeg jaotuvad ebaühtlaselt –

mõnel on palju, teisel üldse mitte. Mina näiteks töötan kahe ametiposti otsas, võtan une arvelt aega pere jaoks ning õige natuke püüan näpistada ka ühiskondlikuks tegevuseks. Aga raamatute lugemine, aga teater, aga puutöö, aga makrameede heegeldamine? Kus on aeg, mida võiksin kulutada täiesti egoistlikult ainult iseenda peale?

 

Samal ajal leidub terve hulk inimesi, kelle hingespüsimiseks vajalik aeg kestab üheksast viieni pluss pool tundi turul. Kõik ülejäänud tunnid veedavad nad õllekas sumisedes, kodus seriaale vaadates, autodega ringi kimades või üksteisel kulmu rulli lüües. Ühiskonnale nad seeläbi mingit väärtust ei loo, järelikult kulutavad nad tööst ja magamisest ülejääva aja üksnes enda peale. Nad on ajakapitalistid, ajarantjeed, kel ressurssi kaugelt rohkem kui mõistlik tarbimine suudab ära kulutada.

 

Kust see ressurss on tulnud? Loomulikult minusuguste arvelt, nende arvelt, kel iga minut loetud. Muide, ma ei püüa siin tekitada mingit klassiviha, sest niisuguseid inimesi on igas ühiskonnakihis ja iga sissetuleku juures. Piisab, kui sul on väike laps, ja juba ongi kogu aeg otsas, eriti kui sa juhtud olema üksikvanem. Lapse kasvatamine loob suurimat võimalikku väärtust kogu ühiskonnale ning on päris raske ka, järelikult ei kuulu see „egoistlike naudingute“ rubriiki.

 

Kapitali kontsentratsiooni vastu on leitud abinõu: astmeline tulumaks ehk võtame rikastelt ära ja anname vaestele juurde. Kuid mida teha aja kontsentratsiooniga?

 

Aja- ning rahaturu vahel toimub teatav loomulik liikumine. Näiteks on mul võimalik raha eest osta end vabaks polikliinikujärjekorrast. Lähen erakliinikusse, vabanen üleliigsest rahast, kuid saan aega juurde. Või siis sõidan taksoga ja seeläbi võidan trollis loksumise arvelt pool tundi. Isegi mõnedesse riigiasutustesse on tekkinud aega säästev kiirteenus, näiteks passi võib kallima raha eest ruttu saada. Väga mõistlik, see tasandab veidigi vahesid ajarikaste ning ajavaeste vahel.

 

Leian siiski, et tuleb välja töötada ka astmelisele tulumaksule analoogne süsteem, millega jagada ümber ajarikaste üleliigset aega minusugustele ajavaestele. Näiteks võiksid ajarikkad panustada oma aega minu majapidamise korrashoidu. Või siis teha mul kontoris ära need tööd, mida ma saan delegeerida. Või kasvõi jutustada mulle ajalehti ning võibolla isegi raamatuid ümber.

 

Nõnda annetaksid nemad osa sellest ajast, mis neil praegu täiesti mõttetult ja ebaõiglaselt käes on, üldise hüve loomisse. Ajarikkad ju ei tee oma üleliigse ajaga niikuinii midagi mõistlikku, vaid ainult löövad seda surnuks; halvemal juhul isegi kulutavad aega alkoholi tarbimiseks ning kriminaalseteks tegudeks.

 

Minul vabaneks seeläbi aega, mida võiksin tarbida isiklikult enda jaoks. Aja kontsentratsioon väheneks ja klassivahed tasanduksid. Omalt poolt võiksin sellisel juhul täiesti vabatahtlikult kaaluda raha ümberjagamist rahavaestele, aga seni, kuni nemad on ajarikkad ja mina ajavaene, hästi nagu ei tahaks. Kui sotsiaalne õiglus, siis olgu õiglane.